III KOOLIASTME ESIMENE REIS
2014/2015. õa
PARVEMATK
Türi Põhikooli 7.a ja 7.c ühine parvematk Emajõe Suursoo kaitsealal 12. – 13. septembril 2014. a sai teoks tänu KIKi projektile „Tunne maad 2“. Eelmisel õhtul asju pakkides oli tunda ärevust. Eks kõik olid kohe hommikul bussi sisenedes pisut põnevil, sest keegi ei teadnud, mis neid täpselt ees ootab.
Kavastu sadamas kohtusime oma matkajuhi Kallega, kes parvematkaks vajalikud ametid määras. Kellest said kaptenid, tüürimehed, pootsman, madrused, vetelpäästjad ja muidu ilusad sõitjad – kõik said oma ülesanded. Me mahtusime kahele parvele, üks tavaparv numbrimärgiga AMA 761 ja teine grillparv AMA 763. Seiklus võis alata, meist said oranžvestilised parvetajad Emajõel!
Ilm soosis meie rahulikku sõudu Emajõel. Kui keegi vastu sõitis, tervitasime viisakalt, kõik olid sõbralikud ja lahked. Jälgisime Emajõe kaunist loodust, iga päev ju seda ei näe, eriti veel niinimetatud „keskmaalased“, nagu oleme.
Keeruline oli randumine RMK Emajõe Suursoo looduskeskuse juures, ent kõik läks hästi. Keskus asub endise Uus-Kastre kindluse ja pärastise Kantsi kõrtsi hoones. RMK keskus rajati varemetele 2004. aastal. Hoone oli huvitav ja kaasaegne, kus tutvusime näituste ja eksponaatidega. Vaatasime õppefilmi Emajõe Suursoost, saime teada uusi fakte Eesti loodusest ning tegime lähemat tutvust kaladega.
Sõit jõel jätkus, pidime jälgime kaarti ja hoidma õiget kurssi. Parvemajani jõudmiseks kulus mitu tundi. Kuulda oli naeru, kilkeid ja laulugi. Kui lõpuks eemalt paistis suitseva korstnaga parvemaja, teadsime, et olemegi jõudnud ööbimispaika. Toimus instrueerimine, magamiskoha valik ja paigaga tutvumine. Väike pettumus oli, et kõik tahtjad ei saanudki parvedes ööbida, vabad kohad said kiiresti täis. Samas – üheskoos ühes ruumis – ka omamoodi põnev.
Saime sõita kanuude ja paadiga, ujuda veel septembrikuises jõevees ja saunamõnusid nautida. Ilm oli soe, kõigile jagus tegevusi. Loomulikult hoolitseti meie kõhtude eest, grillisime ja eks isegi oli näksimist ohtralt kaasa võetud. Hilisõhtul oli ka klassidevaheline viktoriin, mis oli üpris tasavägine, ent 7.c jäi juhtima 6 punktiga.
Öörahu ei tahtnud ega tahtnud tulla: küll polnud õhku, no ega und ka kõigil polnud ja päris kõiki põhjuseid ei saagi siinkohal avaldada. Käisid öised külalisedki – koprad tulid uut seltskonda uudistama, kaladest rääkimata. Samas kui lõpuks magama jäädi, saabus öövaikus, kus igasugune heli hästi kuulda.
Hommik tuli ootamatult vara ja pannkoogilõhnaline. Taas olid kõik lõbusad ja naerusuised ning valmis uuteks katsumusteks. Õnnestus veel matkajuhi mootorpaadiga kiireid ringe teha ning oma pea öisest magamatuse väsimusest tuule abil klaariks saada.
Kell 10 asusime tagasiteele. Sõit kulges loodusrahu jälgides, ent liiklus oli nüüd palju tihedam. Pidime rohkem lehvitama ja tervitusi hõikama. Tüürimehed usaldasid rooli kordamööda teistelegi huvilistele. Mõned otsustasid lõbusaid lauamänge mängida, nii kulges tee märkamatult. Kuna liiklejaid oli jõel rohkem, saime tunda ka erinevaid lainetusi, üks oli eriti ohtlik ja tugev, nii mõnigi meie seast läks koju läbimärgade jalanõudega.
Märkamatult oli täis saanud 24 tundi Emajõe Suursool seiklemisest. Jäi üle tänada meie matkajuhti ning suunduda bussile. Veel tervitas meid kohalik koer oma peremehega, lahke onu kostitas kõiki punaste ubinatega ja saatis meid heade soovidega Türi poole.
Koduteel ei olnud veel väsimust tunda, lobiseti ja suheldi lakkamatult. See oli tore septembrikuine reis ja paljud sooviksid taolist loodusmatka korrata.
PARVEMATK
Türi Põhikooli 7.a ja 7.c ühine parvematk Emajõe Suursoo kaitsealal 12. – 13. septembril 2014. a sai teoks tänu KIKi projektile „Tunne maad 2“. Eelmisel õhtul asju pakkides oli tunda ärevust. Eks kõik olid kohe hommikul bussi sisenedes pisut põnevil, sest keegi ei teadnud, mis neid täpselt ees ootab.
Kavastu sadamas kohtusime oma matkajuhi Kallega, kes parvematkaks vajalikud ametid määras. Kellest said kaptenid, tüürimehed, pootsman, madrused, vetelpäästjad ja muidu ilusad sõitjad – kõik said oma ülesanded. Me mahtusime kahele parvele, üks tavaparv numbrimärgiga AMA 761 ja teine grillparv AMA 763. Seiklus võis alata, meist said oranžvestilised parvetajad Emajõel!
Ilm soosis meie rahulikku sõudu Emajõel. Kui keegi vastu sõitis, tervitasime viisakalt, kõik olid sõbralikud ja lahked. Jälgisime Emajõe kaunist loodust, iga päev ju seda ei näe, eriti veel niinimetatud „keskmaalased“, nagu oleme.
Keeruline oli randumine RMK Emajõe Suursoo looduskeskuse juures, ent kõik läks hästi. Keskus asub endise Uus-Kastre kindluse ja pärastise Kantsi kõrtsi hoones. RMK keskus rajati varemetele 2004. aastal. Hoone oli huvitav ja kaasaegne, kus tutvusime näituste ja eksponaatidega. Vaatasime õppefilmi Emajõe Suursoost, saime teada uusi fakte Eesti loodusest ning tegime lähemat tutvust kaladega.
Sõit jõel jätkus, pidime jälgime kaarti ja hoidma õiget kurssi. Parvemajani jõudmiseks kulus mitu tundi. Kuulda oli naeru, kilkeid ja laulugi. Kui lõpuks eemalt paistis suitseva korstnaga parvemaja, teadsime, et olemegi jõudnud ööbimispaika. Toimus instrueerimine, magamiskoha valik ja paigaga tutvumine. Väike pettumus oli, et kõik tahtjad ei saanudki parvedes ööbida, vabad kohad said kiiresti täis. Samas – üheskoos ühes ruumis – ka omamoodi põnev.
Saime sõita kanuude ja paadiga, ujuda veel septembrikuises jõevees ja saunamõnusid nautida. Ilm oli soe, kõigile jagus tegevusi. Loomulikult hoolitseti meie kõhtude eest, grillisime ja eks isegi oli näksimist ohtralt kaasa võetud. Hilisõhtul oli ka klassidevaheline viktoriin, mis oli üpris tasavägine, ent 7.c jäi juhtima 6 punktiga.
Öörahu ei tahtnud ega tahtnud tulla: küll polnud õhku, no ega und ka kõigil polnud ja päris kõiki põhjuseid ei saagi siinkohal avaldada. Käisid öised külalisedki – koprad tulid uut seltskonda uudistama, kaladest rääkimata. Samas kui lõpuks magama jäädi, saabus öövaikus, kus igasugune heli hästi kuulda.
Hommik tuli ootamatult vara ja pannkoogilõhnaline. Taas olid kõik lõbusad ja naerusuised ning valmis uuteks katsumusteks. Õnnestus veel matkajuhi mootorpaadiga kiireid ringe teha ning oma pea öisest magamatuse väsimusest tuule abil klaariks saada.
Kell 10 asusime tagasiteele. Sõit kulges loodusrahu jälgides, ent liiklus oli nüüd palju tihedam. Pidime rohkem lehvitama ja tervitusi hõikama. Tüürimehed usaldasid rooli kordamööda teistelegi huvilistele. Mõned otsustasid lõbusaid lauamänge mängida, nii kulges tee märkamatult. Kuna liiklejaid oli jõel rohkem, saime tunda ka erinevaid lainetusi, üks oli eriti ohtlik ja tugev, nii mõnigi meie seast läks koju läbimärgade jalanõudega.
Märkamatult oli täis saanud 24 tundi Emajõe Suursool seiklemisest. Jäi üle tänada meie matkajuhti ning suunduda bussile. Veel tervitas meid kohalik koer oma peremehega, lahke onu kostitas kõiki punaste ubinatega ja saatis meid heade soovidega Türi poole.
Koduteel ei olnud veel väsimust tunda, lobiseti ja suheldi lakkamatult. See oli tore septembrikuine reis ja paljud sooviksid taolist loodusmatka korrata.