Raamat versus teatrietendus - just selline oli meie valik ja üheksa meie klassi 16 õpilase seast valisid just etenduse. Ise sai kohta ja seltskonda valida - väga tore!
ETENDUSE "EKKE MOOR" ARVUSTUS
Minu arvates oli Paide kultuurikeskuses toimunud etendus ,,Ekke Moor'' väga hästi lavastatud, see rääkis nooruk Ekke maailmarännakust. Ta kartis ennast armsamaga siduda, läks laia maailma rändama. Lõpuks jõudis ta koju, kus teda endiselt ootas armsam ning üllatusena ka poeg. Ta nägi ja koges palju, kuid see ei tee tasa kodusolemise väärtust. Igas paigas, kus ta käis, korrati talle tarkuseteri või elutõdesid, mida talle varem kodus juba öeldud oli. Minu meelest polnud Ekke õnnelik tegelane.
Positiivse poole pealt tooksin välja lavakujunduse: kastitaolised hiiglaslikud trepiastmed, mille luukide kaudu näitlejad pidevalt sisse ja välja liikusid. Lavakujundus oli üldse väga lihtne. Ülal lae all rippus trossi otsas paar pange, mis näidendi käigus ka kasutust leidsid. Meeldisid etenduses kasutatud vahendid – suits, lendlev beebipuuder, lõhnav muld ja parfüümipilved. Lavastaja oli hästi ära kasutanud lõhnad, need andsid etendusele palju juurde.
Uhkete kostüümide asemel oli hoopis kasutaud lihtsaid riideid. Laplaste stseeni ajal kandsid näitlejad näiteks tutimütse ja salle, rüüks olid kirjud baikatekid. Laadastseeni ajal lihtsalt mängiti laadameeleolu tekitamiseks igasuguseid pille.
Rolle oli palju, kuid näitlejaid vähe, seega pidi üks näitleja mängima mitut rolli. Peaaegu kõigil oli vähemalt kaks rolli, välja arvatud Ekke Moori kehastajal (Karmo Nigula). Iga roll nõudis noorelt näitlejalt palju pingutust – mustlane, vana naine, kraavihalli pruut – kõik osad olid omalaadsed ja põnevalt lahendatud. Näilejad laulsid, tantsisid, mängisid pille. Nad tegid kõike, mida üks näitleja laval teha saaks.
Minu ja tõenöoliselt ka publiku tõeliseks lemmikuks oli hobune Džabo. Inimene lihtsalt ei saa rohkem hobune olla! See oli tõeliselt naljakas.
Etendusse prooviti kaasata ka publikut, kuid see ei õnnestunud. Samas on see eestlaste puhul tavaline – me oleme tagasihoidlikud. Nalja ja naeru oli palju ja etendus oli väga tore.
Kavalehelt lugesin, et tegemist oli noorte näitlejate bakalaureuselavastusega – see on koolilõputöö. Noored näitlejad olid tasemel ning ehkki minu jaoks olid osatäitjate nimed suhteliselt võõrad, usun, et tulevikus saab nii mõnigi nende seast kuulsaks Eesti näitlejaks.
Johannes Laur
ETENDUSE "EKKE MOOR" ARVUSTUS
Minu arvates oli Paide kultuurikeskuses toimunud etendus ,,Ekke Moor'' väga hästi lavastatud, see rääkis nooruk Ekke maailmarännakust. Ta kartis ennast armsamaga siduda, läks laia maailma rändama. Lõpuks jõudis ta koju, kus teda endiselt ootas armsam ning üllatusena ka poeg. Ta nägi ja koges palju, kuid see ei tee tasa kodusolemise väärtust. Igas paigas, kus ta käis, korrati talle tarkuseteri või elutõdesid, mida talle varem kodus juba öeldud oli. Minu meelest polnud Ekke õnnelik tegelane.
Positiivse poole pealt tooksin välja lavakujunduse: kastitaolised hiiglaslikud trepiastmed, mille luukide kaudu näitlejad pidevalt sisse ja välja liikusid. Lavakujundus oli üldse väga lihtne. Ülal lae all rippus trossi otsas paar pange, mis näidendi käigus ka kasutust leidsid. Meeldisid etenduses kasutatud vahendid – suits, lendlev beebipuuder, lõhnav muld ja parfüümipilved. Lavastaja oli hästi ära kasutanud lõhnad, need andsid etendusele palju juurde.
Uhkete kostüümide asemel oli hoopis kasutaud lihtsaid riideid. Laplaste stseeni ajal kandsid näitlejad näiteks tutimütse ja salle, rüüks olid kirjud baikatekid. Laadastseeni ajal lihtsalt mängiti laadameeleolu tekitamiseks igasuguseid pille.
Rolle oli palju, kuid näitlejaid vähe, seega pidi üks näitleja mängima mitut rolli. Peaaegu kõigil oli vähemalt kaks rolli, välja arvatud Ekke Moori kehastajal (Karmo Nigula). Iga roll nõudis noorelt näitlejalt palju pingutust – mustlane, vana naine, kraavihalli pruut – kõik osad olid omalaadsed ja põnevalt lahendatud. Näilejad laulsid, tantsisid, mängisid pille. Nad tegid kõike, mida üks näitleja laval teha saaks.
Minu ja tõenöoliselt ka publiku tõeliseks lemmikuks oli hobune Džabo. Inimene lihtsalt ei saa rohkem hobune olla! See oli tõeliselt naljakas.
Etendusse prooviti kaasata ka publikut, kuid see ei õnnestunud. Samas on see eestlaste puhul tavaline – me oleme tagasihoidlikud. Nalja ja naeru oli palju ja etendus oli väga tore.
Kavalehelt lugesin, et tegemist oli noorte näitlejate bakalaureuselavastusega – see on koolilõputöö. Noored näitlejad olid tasemel ning ehkki minu jaoks olid osatäitjate nimed suhteliselt võõrad, usun, et tulevikus saab nii mõnigi nende seast kuulsaks Eesti näitlejaks.
Johannes Laur